Juhuslik vestlus viis Eesti suurima wagyu karja rajamiseni
Tänavu parima talu tiitliga pärjatud Sepa talus pole edu tulnud üleöö, vaid tasapisi ettevõtet kasvatades ja nii enda vigadest kui ka teiste kogemusest õppides. Praeguseks on talul Eesti suurim, ligi 40 loomaga wagyu veisekari, kelle põlvnemine on jälgitav tõu päritoluriigi Jaapanini välja.
Tõsi, Sepa talu wagyud ei ole toodud Jaapanist, vaid Saksamaalt, kus on Euroopa suurim wagyude populatsioon. „Jaapan teadupärast elusloomi välja ei müü, osta saab vaid spermat ja embrüoid,“ selgitab Sepa talu peremees Marko Hiiemäe.
Marko ja tema abikaasa Lisanna jaoks sai veisekasvatus alguse seitse aastat tagasi puhtast juhusest. Praegu igapäevatööna Linnamäe Lihatööstuse tegevjuhi ametit pidav Marko meenutab, et nad olid perega just Tallinnast Pärnumaale Elbu külla kolinud, kus Marko isa ristiema tühjaks jäänud talu ootas uuele elule äratamist.
Õhtu, mis muutis paljutki
„Kord pärast tööpäeva lõppu mainis mu sõber jutu käigus, et tal on rohumaad ja jube hea oleks maad harida lihaveistega. Mul tekkis kohe huvi – oo, lihaveised, räägi lähemalt. Sõber rääkiski. Koju jõudes ei saanud ma sellest mõttest lahti ja hakkasin guugeldama – mis lihaveisetõud on olemas ja kuidas neid pidada,“ jutustab Marko õhtust, mis muutis paljutki.
Alustuseks osteti Saksamaalt limusiini tõugu veised. „Meile räägiti, et oluline on see, kui suur on looma n-ö väljatulek. Limusiin on intensiivne tõug, kasvab kiiresti, on jõuline ja ilus, aga nende liha marmorsust ei hinnata kõige kõrgemalt. Kuna töötan lihatööstuses ja olen olnud ametis ka restoranis, siis mõistsin, et kasvatama peaks loomi, kelle potentsiaal on kõige suurem. Nii võtsimegi paari aasta pärast juurde aberdiin-angused, kellega saime aretuses häid tulemusi,“ tutvustab Marko. Kolm aastat tagasi seemendati katseks mõned aberdiin-angused wagyu spermaga ja kui Airi Külvet, Eesti esimene wagyude kasvataja, samuti tõugu propageeris, tehtigi mullu otsus keskenduda wagyudele.
„Oleme veisekasvatusega siiski veel lapsekingades ja see andiski võimaluse muutust teha. Kui oleksime hiljem hakanud tõugu muutma, oleks see olnud keerulisem,“ mõtiskleb Marko, lisades, et julgust lisas ka tõik, et turul ollakse esimeste seas, sest wagyusid on Eestis praegu 150 ringis.
Nii ongi Sepa talu veisekarjas praeguseks ligi sada looma: limusiinid, aberdiin-angused ja wagyud. Tulu teenitakse tõuloomade müügiga nii Eesti kui ka Läti-Leedu karjadesse. Limusiinide pidamist lähiaastatel ära ei lõpetata, vaid neid ristatakse wagyudega, et toota järgmise põlvkonna ristandeid. „Nende liha marmorsus on parem,“ sõnab Marko. Viie aasta pärast on eesmärk jõuda saja wagyu ammeni. „Tahame siis olla Eesti suurim wagyu farm – see on unistus, mille nimel teeme tööd.“
20 hektari maaga talupidamist alustanud Hiiemäede kasutuses on praegu 240 hektarit, millest ligi pool on pere enda oma – igal aastal on maad nii juurde renditud kui ka ostetud. Odav see muidugi pole. Marko toob näite, et kui 2016. aastal oli tal võimalik soetada seitse hektarit maad paari tuhande euroga hektari kohta, siis mõtles ta, et see on jube kallis – aga ostis ikka. „Nüüd maksab sama suur maatükk 6000–8000 eurot hektar,“ nendib ta.
Keeruline, aga lootusrikas aeg
Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi juhatusse kuuluv Marko nendib, et sektor on keerulises olukorras. „Sel aastal toetusi vähendati ja lihaveisekasvatus ei ole kasumimarginaali poolest kõige tasuvam äri. Investeeringud on pikaajalised – tehnika on kallis, kui soovid kasvada, on maad vaja, aga sedagi on kallis osta,“ nendib ta.
Siiski ei pea olukorda mustades värvides nägema, sest hoolimata sellest, et mõned vanemad lihaveisekasvatajad lõpetavad tegevuse, leidub palju noori, kes sektoris käe valgeks teevad. Ka asjaolu, et tarbijad hindavad toidu eestimaist päritolu järjest rohkem, on vesi loomakasvatajate veskile. „Meiegi poole on restoranid pöördunud sooviga, et kas saaks broneerida mõne lihaveise. Paar aastat peab kannatust olema, siis saab,“ muigab Marko, et nad ei näe lähema paari-kolme aasta jooksul võimalust ühegi wagyu ega nende ristandite lihana realiseerimiseks.
Tema sõnul peab lihaveiste pidamisel olema täidetud kolm tingimust: hea peremees, hea söök ja hea geneetika. „Kui need kolm on olemas, pole vahet, mis tõugu sa pead – tulemus on hea. Ka loomade iseloom on tähtis – nad peavad olema rahulikud, sest stress mõjutab liha maitset,“ kinnitab Marko.
Innovaatilised talunikud
Taluliidu tänavusel parima talu konkursil kuraditosinat konkurenti edestanud Sepa talu plussidena tõi žürii välja uuendusmeelsuse, keskkonnateadliku majandamise ja panuse kogu lihaveisekasvatussektori arengusse.
Viimatimainitust kõneleb see, et tõuaretusega on Sepa talus asjatundlikult tegeletud. „Tavaliselt on karjades ühe ema-isa järglasi suhteliselt palju. Meil aga pole wagyudel palju korduvaid põlvnemisi – hiljuti sündis seitse vasikat ja neil kõigil on erinevad isad. Aretuse jaoks on väga hea, kui n-ö algbaas on mitmekesine,“ sõnab Marko. Tõuaretustööd on ka tunnustatud: kaks aastat tagasi tunnistati Sepa talu limusiini tõugu noorpull Eestis sündinud lihaveise noorpullide jõudluskatsel parimaks.
Uuendusmeelsusest ja keskkonnateadlikkusest kõneleb aga asjaolu, et püsikarjatamiselt on järk-järgult üle mindud portsjonkarjatamisele, et pärast igat lühikest karjatamistsüklit saaksid taimed taastuda ja rohumaade tootlikkus oleks parem.
Kuidas portsjonkarjatamine käib? Talu ligi sajapealine kari on jagatud kaheks. Kumbki rühm saab paariks-kolmeks päevaks oma valdusesse ligi kahe hektari suuruse kopli, seejärel liigutakse järgmisesse, jättes selle, kus äsja viibiti, 30 päevaks puhkama. Kokku on paari hektari suuruseid kopleid ühe rühma jaoks 15 ning seda, millal ja millisesse koplisse kari liigutada, planeerib pererahvas karjatamise tarkvara PastureMap abil. Karjapoisiks on põhiliselt Lisanna, karjatamisplaani koostamine on Marko õlul.
Jalutame Marko ja Lisannaga soojal septembrikuu pärastlõunal karjamaal – lopsakas ristik ulatub tublisti üle pahkluu, olles muu hulgas hea peidupaik vähem kui ööpäev tagasi sündinud vasikale, kes on end kõrge rohu sisse magama sättinud ja jääb seetõttu karjamaal jalutajatele hoolimata otsimisest märkamatuks.
Selles, et ristik jõudsalt vohab, on „süüdi“ ka see, et tänavu on esimene aasta, kui portsjonkarjatamist tehti nii väikeste koplitega. „See aitas meil põuaga vältida karjamaade paljakssöömist. Aga portsjonkarjatamist ei kasutata seetõttu väga laialdaselt, et ehitada tuleb palju kopliaedu, neisse rajada jootmiskohad, loomi tuleb üle päeva liigutada, koplite rohukasvu jälgida – see on nii raha- kui ka ajakulu. Igas farmis toimib portsjonkarjatamine erinevalt – põhimõtted on küll samad, aga nende rakendamine oleneb kohapealsetest tingimustest,“ kirjeldab Marko.
Õpitakse nii enda vigadest kui ka teiste kogemusest
Nii Marko kui ka Lisanna on õppinud Järvamaa Kutsehariduskeskuses lihaveisekasvatuse spetsialistiks, aga Lisanna, kes on hariduselt hoopis psühholoog ja töötanud personalivaldkonnas, leiab, et kõige rohkem on õpetanud siiski praktika ja teised loomakasvatajad.
„Käime teiste karjades, uurime, kuidas teised teevad – me pole tavalised eestlased, kes ei julge helistada ja nõu küsida. See ongi nooremale põlvkonnale omane, et julgetakse küsida ja ka halbadest kogemustest rääkida,“ kirjeldab Marko noorte suhtumist.
Ta möönab, et veisekasvatusega alustades arvasid nad Lisannaga, et loomadega on vähem tööd. „Ei kujutanud ette, kui palju aega see võtab! Eriti siis, kui tahad aretusega põhjalikult tegeleda. Pead kõiki loomi tundma, natuke nagu loomapsühholoog olema, pidevalt toimub karjas midagi, mis vajab sinu sekkumist – aga lõpuks harjud ja see saab igapäevaelu loomulikuks osaks.“
Kes möirgab? Karu?
Lisanna toob näite, et alguses kardeti kõige rohkem seda, et poegimistega läheb midagi untsu. Ta meenutab, et kui esimesed loomad poegimiseks valmistusid, siis käisid nad Markoga kuu aja jooksul kordamööda iga kahe tunni tagant, sh öösiti loomade juures vaatamas, kas kõik on korras. Üks poegimine on aga mõlemal eredalt meeles. „See oli märtsikuu õhtu, kui esimene mullikas poegis elumaja vastas varjualuse all. Ta möirgas väga kõvasti – ja kuna hiljuti olid jahimehed just karudest rääkinud, siis olimegi kindlad, et nüüd on meil karu õue peal, sest veis ei saa ometi sellist häält teha. Läksime taskulambi valgel vaatama, nägime, et loomad olid ringi kogunenud – no selge, järelikult kaitsevad end karu eest! Aga ei – nad olid hoopis vastsündinud vasika ümber koondunud,“ naerab Lisanna. Mullikas Jaanika ja tema ema Jalinka, kes karu häält tegi, on siiamaani karjas ja pererahvaski õppinud poegimisi rahulikult võtma.
Marko lisab algusaegade möödalaskmisi meenutades veel ühe nüansi: „Võtsime alguses kõik mullikad – meil oli 13 mullikat, kes polnud varem vasikat näinud. Oleks võinud üks vanem lehm ka karjas olla, kahju, et meile keegi seda ei rääkinud,“ muigab ta tagantjärele.
Kommentaar: Positiivne ja tulemustele orienteeritud pere
Airi Külvet, Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi juhatuse liige
Tutvusin Marko Hiiemäega 2019. aastal, kui otsisime konkursiga seltsile uut tegevjuhti. Marko tuli oma ideid esitlema – mulle jäi kohe silma, et ta oli väga entusiastlik, samuti tugev inimeste juht. Soovitasin teda hoopis meie kaubamärgi Liivimaa Lihaveis brändijuhiks Linnamäe Lihatööstusesse. Marko läkski.
Lisannaga puutusin rohkem kokku siis, kui Markost sai Linnamäe Lihatööstuse juht – seejärel jäi Lisanna hooleks Sepa talu juhtimine. Lisanna on pere tasakaalustav jõud – Marko genereerib ideid, Lisanna hoiab tasakaalu. Kogu nende pere on ääretult tore, hästi positiivne ja tulemustele orienteeritud. Nad on usaldusväärsed – võib koos luurele minna!
Üldiselt on põllumajandustootjad väga konservatiivne rahvas – kui ikka alati on mingit asja ühtemoodi tehtud, ei taheta seda muutma hakata. Marko ja Lisanna on aga alati avatud uutele ideedele.