Taastav põllumajandus
Taastav põllumajandus
Taastava põllumajanduse keskmes muld, mille eest püütakse võimalikult hästi hoolitseda, sest seda nähakse kui elusorganismi. Selle organismi olulised osad on nii maapealsed taimed ja mullaorganismid maa all kui ka mullastruktuur, mis moodustub nende kaasabil ja mille vahel saavad liikuda nii õhk kui ka vesi. Taimejuured eritavad oma juureümbruse keskkonda juureeritisi, mis on suures osas suhkrud, mille on moodustanud taimelehed fotosünteesi käigus. Suhkrud meelitavad kohale mulla mikroorganisme, kes neid tarbivad ja annavad vastutasuks taimele vajalikke mineraalaineid ning muid ühendeid, mis taime immuunsust tõstavad.
Viis mullatervise printsiipi
Selleks, et muld niimoodi toimima panna, et ta taimede eest hoolitseks, paremini vett hoiaks ja hea õhulise struktuuri moodustaks, pakub taastav põllumajandus välja viis mullatervise printsiipi.
Loomad
Kus iganes võimalik, võiksid põllumajandusloomad ja nende väljaheited olla osa põlluharimissüsteemist. Kui me eraldame nad kuhugi suletud ruumi, tekib kohe hulk probleeme, mida saab vältida, viies loomad sinna, kuhu loodus nad pani – välja rohtu sööma.
Häiringute piiramine
Igasugune mulla häirimine, liigne liigutamine ja ka sünteetiliste ainete kasutamine peaks olema viidud miinimumini. Looduse toimimises inimese sekkumiseta selliseid tegevusi naljalt ei kohta.
Mitmekesisus.
Sega tootmine ja -viljelus, taimekasvatuse ja loomakasvatuse mitmekesistamine ning looduslike alade süsteemi kaasamine toetab põllumajandustootmiseks vajalikke looduslikke protsesse.
Mulla hoidmine taimkattega kaetult.
Muld peaks olema kaetud enamiku ajast. Muidu paneb loodus sinna ise taimed kasvama ja need meile tavaliselt ei meeldi, neid me nimetame umbrohtudeks.
Elavad juured.
Taimed toidavad mullaelustikku oma suhkrurikaste süsinikuühenditega. Nad võivad ära anda kuni 40% oma fotosünteesiproduktidest. Mullaelustik seevastu tugevdab taimede kaitsevõimet patogeenide ja haiguste vastu ning tagab neile vajalikud toitained, mis jääksid muidu taimele kättesaamatuks.
Portsjonkarjatamine
Portsjonkarjatamine võib kõlada väga uuendusmeelselt, aga tegelikult on see väga vana põlluharimise viis. Seda rakendati Eestis juba 60-ndatel ja esmased märgid pärinevad 1700 aastast, kus üks Šoti teadlane sellest rääkis. Kahjuks on see üsna vähe levinud. Tavapäraselt on kasutusel ikkagi püsikarjatamine. Selge on see, et portsjonkarjatamine vajab katsetamist oma farmi tingimustes. Miks peaks portsjonkarjatamist harrastama? Seda kindlasti sellepärast, et taimestik säiliks ja muutuks mitmekesisemaks. Näiteks kui loom sööb ära taime ülemisest osast pool, siis juured jätkavad edukalt kasvamist. Ehk siis mingit vaheaega ei toimu. Kui loom sööb ära üle poole ehk kuskil 10% kõrgusele, siis pooled juurestikud peatavad oma kasvu. Aga kui maa on täiesti puhtaks söödud (taimik 1cm kõrgune), siis juurestiku kasv peatub väga pikaks ajaks. Lõpuks ikkagi taastub, aga vajab selleks 45-50 päeva puhkust. Karjakasvatajatel on väga tugev ettekujutus, et rohi peabki olema 10-15 cm kõrgune. Praktikad näitavad, et taimik peab ikkagi olema palju kõrgem. Seda vähemalt mingis faasis.
“Panustatud aega ja teadmisi, et luua täiuslikkus“
Püsikarjatamine
Eelised:
- Kulud on madalad (jootmissüsteemid, karjaaiad)
- Karjakasvataja ei pea igapäevaselt loomadega tegelema
Puudused:
- Erosioon- loomadel on harjumus koguneda puhkeajaks ühte kohta ja see tähendab seda, et sõnnik on samas kohas. Sellest tekivad parasiidid ja haigused.
- Madal söödakasutus- loomad söövad ainult neid taimi, mis neile maitsevad ja põllumees peab pärast karjamaa üle niitma. Seega lisandub juba kulu. Loomad söövad ära kõige madalama ja magusama osa ja taimedele ei jää aega taastumiseks. See ei mõju halvasti loomale, vaid mõjutab taimikut. Üle karjatamine võib põhjustada osade taimede hävimise. Samuti hakkavad levima umbrohud ja taimed, mis hakkavad kasvama tühjamatel kohtadel või seal, kus loomad magavad.
- Lühem karjatamise hooaeg- kui karjamaad on üle karjatatud ning neil ei ole piisavalt puhkeaega ja tuleb põud, siis ei hakka seal enam midagi kasvama peale augusti kuud. Portsjon karjatades võib karjatada loomi hilissügiseni välja. Või seni kuni lumi maha tuleb.
- Suurem heina ja silo vajadus talviseks söötmisperioodiks.
Portsjonkarjatamine
Eelised:
- Umbrohud on kontrolli all
- Suurem taimede mitmekesisus
- Erosiooni ja mulla tihenemist saab vältida
- Sõnniku ühtlasem jaotus
- Väiksem vajadus silo ja heina järele
- Suurem piimatootlikus loomadel
- Loomad on väga hästi käideldavad ja püsivad aias- nad on harjunud inimesele järgnema ja neid ei pea ajama.
- Kulukokkuhoid- väiksem vajadus karjamaade uuendamise kohta. Vanu karjamaid ei pea ülesse kündma. Taimik taastub ise ja tulevad tagasi ka need taimed, mis seal kunagi kasvasid. Seemnevaru on üldiselt vanades püsirohumaades olemas. Kui mulla pealmine kiht muutub sobivaks keskkonnaks nendele taimedele ja loomad neid koguaeg uuesti ära ei söö, siis liigiline mitmekesisus taastub. Samuti muutub taimede juurestik sügavamaks ja vetruvamaks. See hoiab ära vihmasel hooajal maa lõhkumise loomade poolt.
Puudused:
- Suurem töökoormus- peab käima igapäevaselt loomade juures.
- Aiatarvikute ja veesüsteemide kulu- pikaajaliselt on see ikkagi investeering ja ühekordne kulu.
Pasturemap
Meie kasutame portsjonkarjatamise haldamiseks ja lihtsustamiseks Pastusremapi. See on USA tasuline lauaarvuti- ja mobiilirakendus, mida kasutavad tuhanded karjakasvatajad, et lihtsustada karjatamise haldamist, teha täpseid ennustusi ja saada oma maast maksimumi. See muudab karjatamise planeerimise lihtsamaks näidates näiteks maade puhkeaega, loomade asukohta, loomade arvu jne. Samuti saab sinna sisestada loomade kaalud. Võimalik on teha pilte karjatatud ja karjatamist alustavatest karjamaadest. Seal saab säilitada karjamaade ajaloo ja loomade liikumised ning hiljem välja võtta raporteid.
